Kaduva hümn
Karmo Talts
Ma tallan seda
kamarat,
astun selle mulla
peale,
kodumaad sammudega
mõõdan.
Su pinnast olen
võrsunud,
sellest välja
olen end murdnud,
juured ajanud
sügavale.
Mind ei kaitse
vaid maa,
maaemale lisaks
ka Taara valvab,
haldjadki
kaitseks on mul.
Kui vaid
metsavana kodu ei raiutaks,
ei kuivaks iga
vetevana veesilm,
ei tuleks niitude
asemele asfaltplatsid.
Vanad lood on ju
ununenud,
raamatust
vaatamata enam ei saa.
Viisid pole peas,
neid kaeme
noodipaberilt.
Nii saab maastki
surnud muld
ja taevas on
võõras jumal.
Kes vanale pärimusele
selja on pööranud,
on robot koguni,
mitte lihtsalt rumal.
No comments:
Post a Comment