"Kõik põleb"

Kõik põleb

Karmo Talts

Üht raamatukogu Aleksandrias

leek lakkamatult neelab.

Leht, mis köidetud raamatusse,

ei keegi seda silmaga neela.

Ja barbarite vägi vaid jõule,

mitte oimule toetub.

Mu endagi mõistus on nõrk,

sest barbarite keskel õpetajate hulk on loetud.

Üks piiramatult veel valitseb –

sel nimeks on iha.

Ja ise ma täisõginult,

neid paljas pildil ees, sest kisan.

Pilv kuhu on jäänud koos Platoni taevaga?

Kus on distinktne tõde nüüd?

Ma istun raali taga,

ei sõida taevas kosmoselaevaga.

Mu kaugem siht on virin

ja lähem on sapine nali.

Ning uuesti sündides

suust sest kostub alama looma lalin.